Saaremaa on ju teadupärast mandrieuroopa keskpunkt ja see, mis seal toimub on oluline. Sellepärast tahavadki kõik sinna nii väga minna. Lehmakommionudest on Koit juba oma elu sinna seadnud ja nüüd hakkab vaikselt minu kord ka saabuma. Eile andsin oma nõusoleku hakata juhtima Orissaare Muusikakooli tegemisi. Selgus, et tegemist on suure meediasündmusega, mida on lugejad ka kommenteerinud. Paljud soovivad õnne. Minu enda hoiak on suhteliselt rahulik. Ma ei pea seda mingiks eriti suureks õnneks ja samas muidugi mitte ka suureks õnnetuseks.

Kui lähed maale elama, siis töökohta ei pruugi sealt üldse leida. Nüüd on juba mingi töökoht ees ootamas, mis on lahe. Samas muusikakooli direktor sellise suurusega kohas ei ole midagi väga suursugust. Väike kollektiiv, väga piiratud majanduslikud võimalused jne. Nahktugitooli suure tammepuust laua taga ootamas ei ole. Pigem peab direktor ise akutrelliga aknaraami kruvi kinni keerama kui see peaks lahti tulema. Nagu ma Saarte Hääle kommentaariumiski kirjutasin, saab minu vanaema mitte väga palju vähem pensionit kui on muusikakooli direktori palk.
Aga Saaremaa ei olegi mingi Tallinn ja väidetavalt pidi maal vähem raha ka kuluma. Ma ei looda 100% direktori palgast elada ka.

Täna on 1. september ja kellegi palk ei olegi täna tegelikult üldse oluline.
Oluline on see, et lapsed lähevad kooli ja kõigile lapsevanematele, kellel on koolilapsed, soovime õnne selle piduliku päeva puhul!

PS.
Nendelt autojuhtidelt, kes täna kihutavad ja lastele teed ei anna, võetakse bensiiniostu luba ära.

Martti, Meedia | RSS 2.0 | Closed.