Matu direktoriks
Novot siis, Matu jõudis veits ette ja tutvustas lugejatele oma helget tulevikku. Kuna aga ta tegi seda põhjendamatult tagasihoidlikult, jättes mõned olulisemad asjad kirjutamata ja mõnede kohta suisa valetas, siis pean oma kohuseks tutvustada huvilistele juhtunu tegelikke tagamaid.
Alustada tuleks tegelikult Matu sünnipäevast, mis on homme. Oleme aastate jooksul bändiga talle ikka igasuguseid asju sünnipäevaks kinkinud – kölni veest kuni stringideni (kitarri keeled), ja tuleb tunnistada, et ta ei ole tahtnud (kölni vesi), või pole osanud (stringid), siiani kingituga suurt midagi peale hakata. Sellega arvestades tekkis sellel aastal idee kinkida midagi, mis oleks väga lihtne, samas glamuuriküllane ja mis pakuks rõõmu aastateks. Lihtne öelda – aastateks, selgus, kui hakkasime konkreetsemaks minema. Mis see siis oleks, mis kõigile nendele tingimustele vastaks. Olime juba lootust kaotamas, kui plahvatas: muusikakooli direktori ametikoht. See on täpselt see: jõukohane igaühele, glamuuri ning sära nii, et tapab ja mõnusat äraolemist suures tugitoolis pikkadeks aastateks. Nii pikaks, et on olemas isegi kõnekäänd: ”muusikakoolidirektori järgmine töökoht on teises ilmas.” Mõeldud ja kokku lepitud, tuli veel vastav kool leida, kust direktor puudu on. Siis selguski, et Orissaare Muusikakoolil on juhi vahetamise ajad käsil. Natuke susserdamist, altkäemaksu ja tutvusi, oligi koht Matule broneeritud. Andsime talle kingituse juba täna koos nelgibuketiga kätte, ikkagi 1. september, mis siis, et sünnipäev alles homme.
Nüüd siis mõne sõnaga kadeduse tekitamiseks veel ametiga kaasnevatest hüvedest. Alustuseks töötasu. Matu üritas enda avalduses tagasihoidlik olla ja võrdles tulevast palka vanaema pensioniga, jättes delikaatselt mainimata lisatasud, mille suurus on 65% kultuuriministri ametipalgast pluss kolmekordse eesti keskmise palgaga võrduv eripension, mis hakkab jooksma kohe tööle asudes.
“Nahktugitooli suure tammepuust laua taga ootamas ei ole.”, ütleb Matu. Ja tal on õigus. Massivne laud on tehtud parimast mustast eebenipuust ja hiiglaslik tugitool kaetud luksuslikema pärsia vaibameistrite poolt kootud kangaga. 150 m2 suuruses kabinetis on ka voodi, piljardilaud, kinoekraan ja tünnisaun. Ametiautot, milleks on mõistagi must Volga ja sekretäri, kelleks on eelmise aasta Miss Universium, pole mõtet mainima hakatagi.
Lõpetuseks ka muusikakooli arengukava, millisena Matu ise kooli tulevikku näeb:
2010- ei juhtu midagi (Matu direktor)
2011 – Kuressaare ja Orissaare muusikakoolid ühinevad (Matu direktor)
2012 – Saaremaa ja Hiiumaa muusikakoolid ühinevad (Matu direktor)
2013 – Saarte ja Läänemaa muusikakoolid ühinevad ( keskus Orissaares, Matu direktor)
2014 – Orissaare on Euroopa kultuuripeaalev (Matu patroon)
2015 – Matul on nii palju raha, et ta enam Lehmakate mängude eest raha ei võta, selle tingimusega, et ta võiks olla ansambli direktor
2016 – Lääne-Eesti Muusikakool on eesti suurima käibe ja kasumiga äriettevõte ( Matu direktor)
2017 – Muusikakool ostab ära Saaremaa Laevakompanii (Matust saab ka laevakompanii direktor)
2018 – ehitatakse kooli rahadega sild mandri ja Saaremaa vahele, pluss igaks juhuks tunnel. (ehitajaks on ehitusfirma kus Matu on direktor)
2019 – Matu ei kasuta enam nime Matu ja teda hakatakse soliidselt Marttiks kutsuma.
Jõudu!
Palju õnne!
September 1st, 2010 at 9:23 pm
Nojah. Ahto on ju tuntud lapsesuu. Kõik, mis peas on, tuleb kohe ka blogisse kirjutada. Viimasel turunduse koosolekul leppisime kokku, et me ei positsiooneeri aastatel 2010-2011 Lehmakommionusid kui luksusliku eluviisi esindajaid, vaid sihime oma imagoga järgmise kahe aasta jooksul Eesti maksujõulist keskklassi. Kuna see strateegia on nüüd sama hästi kui korstnasse kirjutatud, siis pole ka seda vaja enam varjata, et Ahtol endal on kodus kullast koer (ise ütleb tagasihoidlikult “kuldne retriiver”) ja kui ta oma kuldse mootorrattaga ringi sõidab, siis ta puistab briljante tee peale, et hiljem oskaks nende sädeluse järgi koju tagasi sõita. Hambad on tal ka kullast ja kuldses börsis on tal kõige rohkem kuulutusi. Keegi väitis, et tal on ka kuldsed käed, aga seda ma pole märganud. Väljast paistavad täiesti tavalised puhkpillimängija nisanäpud.
Suur tänu kingituse eest. Nagu öeldakse “mis sa nüüd, poleks vaja olnud”.
September 1st, 2010 at 11:47 pm
Hea !
September 2nd, 2010 at 9:58 pm
Töötan Stockmanni kaubamaja hoones ja nende siseraadiost lastakse hommikust õhtuni reklaame, mille sisu tavaliselt sundkuulajana ei pane tähelegi või ei jäta meelde, aga mõned üksikud millegipärast riivavad kõrva. Ühel perioodil oli püsikliendipakkumiste seas ka meeste kitarrimustriga aluspesu. Ma kohe mitu korda tabasin ennast mõttelt, et huvitav kes neid küll osta tahaks (ma loodan et kellegi hinge nüüd ei riivanud:D), aga äkki tõesti kingituseks mõnele pillimehele…
Ja Martti “kuldse” jutuga meenus mul lugu täiesti elust(minu)enesest.
Kui mu vanemalt tütrelt koolikatsetel(1. klass)küsiti, mida tähendab väljend “emal on kuldsed käed”, siis vastas ta et see on see kui emal on sõrmes kuldsõrmused. Nats oli piinlik.
Vot selline lugu on nende kuldsete kätega.
Muideks, kas Ahtol on ka kuldaju ja kuldne süda?
Aga mis ma nüüd siin keerutan, tegelikult tahtsin ju kirjutada, et mu õel on täna sünnipäev:). Kuna mu õde aga siin lehel ei käi, siis siia ma talle õnnesoove ei jäta. Siia jätan ma õnnesoovid hoopis ühele teisele tänasele sünnipäevalapsele…
Palju õnne sünnipäevaks(sünnipäeva õhtuks), Martti!!!:)
September 2nd, 2010 at 11:34 pm
Kuulsin, et ka Disko-Priidul on täna juhuslikult sünnipäev, milline kokkusattumus!!!?? Ei tea kas nad on sugulased, vennad või hoopis kaksikud??!!8O
Igatahes haaaaard rokkkkki mõlemale!!
September 3rd, 2010 at 12:16 am
Avaldus,
Orissaare muusikakooli direktorile.
Palun võtta mind vastu Orissaare muusikakooli puhkpilli-laevanduse-ärijuhtimise eriklassi. Ühtlasi jään lootma M.Nõu nimelise fondi “Kullast süda” stipendiumile, et võimaldada endale igapäevast luksuslikku äraelamist ja tagasihoidlikku prassimist.
Õnne ikka ka direktorihärrale!
Üks asi tuli veel meelde.
Kuna Lehmakommionud ei ole hästi tõlgitav, sobiks välismaal läbi löömiseks ansambli nimeks “The Directors”
Teil neid seal bändis juba hulgi
Juhul, kui minu avaldus peaks Orissaares tagasi lükatama, palun see saata Viira kooli direktorile ja asendada õppesuund puhk-löök-pilli-ehituse suunaga. Stipendiumiga olen ma juba arvestanud.
September 3rd, 2010 at 7:08 am
Nagu enamus häid ideid universumis, on ka see idee juba ära kasutatud. http://www.thedirectors.ca/welcome_en.html
Samuti on olemas bänd “The Director” http://en.wikipedia.org/wiki/Director_(band)
Võib muidugi natukene suuremalt mõelda ja teha “GENERAL DIRECTORS”
September 3rd, 2010 at 9:39 am
Ei saa mitte vaiki olla, kui nii suured teod üle tee lähevad. “Kogenud” koolijuhina võin Matule öelda, et eks Sa ise tea, pärast ära tule teisi süüdistama, et elu nii läks. Tore on olla tähtis mees ja õnneks on ikka hulgi naljakaid pisiasju, millest see asutuse elu koosneb. Minul on üks aastaring täis ja mõned asjad hakkavad juba korduma, aga uut jätkub küllaga, sageli kahjuks ebameeldivat ja kui hästi tulevad välja enda tegemata jätmiste tagajärjed… Tegelt pole see direktori amet mingi õnnetus, teed kuis oskad ja suudad ja samal ajal ürita meeles pidada, et see on kõigest töökoht. Lõhki rebida on siin suurepärane võimalus, aga endale peab ikka koolile lähenedes kordama, et “pere matab, pere matab…” Kallid kolleegid teevad piduliku sündmuse puhul loomulikult 15.-kroonise pärjaringi ning järgmisel aastal veel viivad 1. septembril kalmule kimbu Astreid, aga edasi tõmbab hauaplatsiliivale rehaga neid kuulsaid piiritsooni triipe ikka Su oma pere. “Jäta kodule piisavalt aega!” on minu sõnum!
Aga loomulikult palju õnne ja kui Orissaare muusikakool tahab korraldada ülekoolilise plokkflöödiansambli treeninglaagrit Soomaal, siis Viira Kool, oma hubase õpilaskoduga, on alati NÕU´s kostitama! Jõudu Sulle!!