Matu direktoriks
Postituse võib leida rubriikidest: Ahto, Martti, Suvaline, Valitsejad
Novot siis, Matu jõudis veits ette ja tutvustas lugejatele oma helget tulevikku. Kuna aga ta tegi seda põhjendamatult tagasihoidlikult, jättes mõned olulisemad asjad kirjutamata ja mõnede kohta suisa valetas, siis pean oma kohuseks tutvustada huvilistele juhtunu tegelikke tagamaid.
Alustada tuleks tegelikult Matu sünnipäevast, mis on homme. Oleme aastate jooksul bändiga talle ikka igasuguseid asju sünnipäevaks kinkinud – kölni veest kuni stringideni (kitarri keeled), ja tuleb tunnistada, et ta ei ole tahtnud (kölni vesi), või pole osanud (stringid), siiani kingituga suurt midagi peale hakata. Sellega arvestades tekkis sellel aastal idee kinkida midagi, mis oleks väga lihtne, samas glamuuriküllane ja mis pakuks rõõmu aastateks. Lihtne öelda – aastateks, selgus, kui hakkasime konkreetsemaks minema. Mis see siis oleks, mis kõigile nendele tingimustele vastaks. Olime juba lootust kaotamas, kui plahvatas: muusikakooli direktori ametikoht. See on täpselt see: jõukohane igaühele, glamuuri ning sära nii, et tapab ja mõnusat äraolemist suures tugitoolis pikkadeks aastateks. Nii pikaks, et on olemas isegi kõnekäänd: ”muusikakoolidirektori järgmine töökoht on teises ilmas.” Mõeldud ja kokku lepitud, tuli veel vastav kool leida, kust direktor puudu on. Siis selguski, et Orissaare Muusikakoolil on juhi vahetamise ajad käsil. Natuke susserdamist, altkäemaksu ja tutvusi, oligi koht Matule broneeritud. Andsime talle kingituse juba täna koos nelgibuketiga kätte, ikkagi 1. september, mis siis, et sünnipäev alles homme.
Nüüd siis mõne sõnaga kadeduse tekitamiseks veel ametiga kaasnevatest hüvedest. Alustuseks töötasu. Matu üritas enda avalduses tagasihoidlik olla ja võrdles tulevast palka vanaema pensioniga, jättes delikaatselt mainimata lisatasud, mille suurus on 65% kultuuriministri ametipalgast pluss kolmekordse eesti keskmise palgaga võrduv eripension, mis hakkab jooksma kohe tööle asudes.
“Nahktugitooli suure tammepuust laua taga ootamas ei ole.”, ütleb Matu. Ja tal on õigus. Massivne laud on tehtud parimast mustast eebenipuust ja hiiglaslik tugitool kaetud luksuslikema pärsia vaibameistrite poolt kootud kangaga. 150 m2 suuruses kabinetis on ka voodi, piljardilaud, kinoekraan ja tünnisaun. Ametiautot, milleks on mõistagi must Volga ja sekretäri, kelleks on eelmise aasta Miss Universium, pole mõtet mainima hakatagi.
Lõpetuseks ka muusikakooli arengukava, millisena Matu ise kooli tulevikku näeb:
2010- ei juhtu midagi (Matu direktor)
2011 – Kuressaare ja Orissaare muusikakoolid ühinevad (Matu direktor)
2012 – Saaremaa ja Hiiumaa muusikakoolid ühinevad (Matu direktor)
2013 – Saarte ja Läänemaa muusikakoolid ühinevad ( keskus Orissaares, Matu direktor)
2014 – Orissaare on Euroopa kultuuripeaalev (Matu patroon)
2015 – Matul on nii palju raha, et ta enam Lehmakate mängude eest raha ei võta, selle tingimusega, et ta võiks olla ansambli direktor
2016 – Lääne-Eesti Muusikakool on eesti suurima käibe ja kasumiga äriettevõte ( Matu direktor)
2017 – Muusikakool ostab ära Saaremaa Laevakompanii (Matust saab ka laevakompanii direktor)
2018 – ehitatakse kooli rahadega sild mandri ja Saaremaa vahele, pluss igaks juhuks tunnel. (ehitajaks on ehitusfirma kus Matu on direktor)
2019 – Matu ei kasuta enam nime Matu ja teda hakatakse soliidselt Marttiks kutsuma.
Jõudu!
Palju õnne!
